Allar Pähna vahetud muljed suurest eneseületusest:
“Otsustasin osaleda Kellogg’s Nutri-Grain Ironman New Zealandil, sest tegemist oli selle võistluse juubeliüritusega. Tegu oli kolmekümnenda Ironmaniga Uus-Meremaal. See võistlus on pikima ajalooga Ironman, kui välja arvata Hawail peetav Kona Ironman (ehk Ironmani maailmameistrivõistlused). Minu osalemisotsus sündis juulis 2013. Olin selleks hetkeks tegelenud harrastaja tasemel triatlonidega ning pikimaks läbitud võistluseks oli tol hetkel TriSmile 111 triatlon (1 km ujumist, 100 km rattasõitu ja 10 km jooksudistants). Uus-Meremaa Ironman oli aga tase omaette, alates registreerimisest kuni auhinnatseremooniani. Kõik oli põhjalikult läbimõeldud ja väga hästi organiseeritud, nii erinevad loengud ja seminarid enne ja pärast võistlust kui põhjatute anumatega pastaparty enne võistlust. Võistlus ise oli muidugi raske. Pikk ja kurnav, kuid peamine soovitus kõigi võistlust varem läbinute poolt oli seda nautida ja seda ma ka tegin. Ujumine leidis aset täiesti läbipaistva veega Taupo järves. Vee temperatuur oli 19 kraadi ja veepind peegelsile. Kokku startis ligikaudu 1600 võistlejat ja kui kogu see mass korraga ujuma hakkas, tundus vesi keevat. Rattal pidime läbima kaks 90 kilomeetri pikkust ringi linnast välja ja tagasi. Välja sõites oli tee rohkem allamäge ja tagasi tulles vastumäge ja -tuult. Teed on siin samuti, nagu nad on. Sisuliselt tuli sõita tõrvatud kruusal ja rappumist oli kui palju. Jooks toimus peateel ja kergliiklusteedel, mis asuvad piki Taupo järve. Tegu oli kolme 14 kilomeetri pikkuse ringiga, mis olid profiililt rasked ja rohkete tõusudega algusega ning laugema teise poolega. Läbisin kogu distantsi, pidades meeles oma eelnevalt paika pandud plaani ja nõuannet, et võistlust tuleb nautida. Pean tunnistama, et see oli raskeim nauding mu elus, kuid nauding sellegipoolest. Eriti jooksudistantsil, kus jalad olid pärast 180 kilomeetrist rattarada veidi pehmed ja väsinud, kuid ergutajate hüüded ja vabatahtlike tegevus toidupunktides lihtsalt andsid tohutult lisaenergiat. Finišikoridoris oli juba täielik pidu! Siiani on raske hoomata, et suutsin tegelikult ka selle distantsi läbida. Veel kolm aastat tagasi vaatasin ironmani kokkuvõtet ja mõtlesin, et tegu on ikka täiesti teise universumiga. Kindlasti võtan ette ka mõne järgmise raudmehe distantsi, kuid millal ja millise täpsemalt, seda veel ei tea”.
Suur kiitus ja kõva käepigistus Allarile vägeva saavutuse puhul.

Kui soovid rohkem lugeda Allari tegemiste kohta: http://allarmeremaal.blogspot.co.nz/2014/03/kelloggs-nutri-grain-new-zealand-ironman.html